Teile, kes te sealkandis ammu käinud pole, võib kinnitada, et susla oli oma koha peal lahkelt reisijaid ootamas ning Avijõe kaldal seisev Kalevipoeg valmis västraga haugi lööma.
Varbad kevadisest lumeveest märjad astusime sisse Puiduaita, kus meid üllatati, mis seal salata, pilgeni täis serveeritud viinapitsidega. See oli õige menukas asi; meie bussijuht võttis lausa paar pitsitäit. No eks see üks hõrk jook olnudki- jõhvikaga serveeritud vahtramahl!
Kui Puiduaidast laastukorvid ostetud, suundusime Avinurme Elulaadikeskusesse, kus tore giid Küllike meile laastukorvide elust ja kohalikust olust põnevaid lugusid jutustas, lõpuks Avinurme leivaahjudest hõrku leiba ja vürtsikat kõrvitsa-paprika suppi pakkus.
Kui Avinurme Elulaadikeskuses laastu ja tünnimeistrite vanad tegemised ja uued plaanid nähtud-kuuldud, suundusime Iisakusse. Tee sinna oli õige lustlik tänu meie giidile, Anne-Ly Ferselile, kes meile vadja keelt õpetas ja vadjakeelseid muinasjutte vestis. Kuigi meie seltsonnas oli nii eestlasi, venelasi kui soomlasi, läks kambapeale muinasjuttude tõlkimine üsna visalt.
Iisakus tervitasid meid kevadiselt Iisaku kuulsad toonekured ja muuseumirahvas, kus kogusime teadmisi poluvernike kohta, kuulasime lugusid Jõuga kääbaskalmistu leidudest ning imetlesime Kuremäe nunnade tikitud Iisaku pritsumeeste lippu.
Koolitusreis toimus projekti “Saame koos Peipsimaa meistriteks” raames. Projekti viib läbi MTÜ Piiri Peal ja toetab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, Kultuuriministeerium, Euroopa Liit.
meeldis, et reisil oli eesti-vene- eesti tõlk kaasas. kõik said aru. aitäh!
VastaKustuta